Countdown on nullis. Kell on pool üks öösel ja 10 tunni pärast olen juba lennuki peal Kopenhaageni poole. Veider on. Ikka veel ei saa aru, et läbi on. Ja seepärast ei oska hetkel midagi kirjutada ka. Jätan siis niiviisi laokile… Ehk kodus… Ja festivalist tahan ka kirjutada – kokku nägin 24 etendust-kontserti-perfonksi. Tore.
Tore on. Ja ei ole ka. Heh.
Pühapäev algas mõnetunnise beebiringiga, kui Anna ja Humph, nüüdse nimega Findlay, tulid minuga hüvasti jätma. Fin oli armsus, naeratas ja väljutas suu kaudu piima, aga muidu igati võluv väikemees (10 nädalat). Pärast suutsime Merlile vastu minnes üksteisest eri tänavapooli kasutades mööda jalutada, nii et ta jälle mu korteri juurde iseseisvalt jõudis 
Otsustasin Merli kohe üht mõnusat show’d vaatama viia ja nii saigi jälle Mr. Belli naljadele kaasa elada. Õhtu lõpetasime (traditsiooniliselt??) Lambrini-beibiga 
Eile oli aga minu jaoks üks täiuslikumaid festivalipäevasid! Hommikul kerge ostutuur ja vereannetus ja siis mööda Royal Mile’i täistuuridel spotting. Saak oli jumalik, sest sattusime vaatama “visuaalselt erutavat ning üdini köitvat inglaslikku psühholoogilist draamat.” (Merli kommentaar: “Tõsi!”) Ka täna on plaanis spottingut jätkata – võiks öelda, et tööpõld on lai. Õhtu edenedes vaatasime ka komöödilist popmuusikaga rikastatud jutlust Maa päästmisest (Death Of The World Awareness Day). Esinejad koondusid nime all GAZE.
Lõpuks Forestis maha istudes nautisime kahe bändi vägagi meeleolukat kontserti ja ostsime plaate-EPsid. White Heath ja Pretty Balanced.
Ilus, ilus, ilus! Me lähme ja joome nüüd oma inglise teed edasi 
Täna sai siis korralikult festivaalitatud… Fringe’i show’de number muutus ühelt lausa viiele!
Üheksatunnine taidlus linnas viis meid umbes kuute pubisse, ühele tänavaperfonksile, kahele stand-up komöödiale ning ühele muusikale. Tegelikult pidi üks olema Oscar Wilde’i draamatükk, aga esineja olla seagrippi jäänud, nii et seetõttu näidati üsna halba stand-upi… Õnneks järgnes sellele hetke parimaid show’sid härra Tom Belli esituses. Sai päris korralikult tund aega naerulihaseid treenida. Vahepeale pistsime ühe Charli meelest eriti kuuma austraalia tänavaperfonksuri žongleerimis-turnimise-naljatüki otse munakividel ning õhtu lõpetasime tasuta muusikaliga, mis oli ka üsna halb. Ma alguses arvasin hästi, sest tegevus toimus haiglas, aga ooperi, disko ja muusikalihittide segamine eriti jabura mõttetu loo ja roosade parukatega ei lähe väga hästi…
Homme uuesti!!
Millegipärast võttis väga kaua aega, et lõpuks aru saada – koju tagasi tahan ma siis, kui üksi siinses kodus passin ja siia tahan jääda siis, kui välja saan ja inimestega suhtlen.
Jälle on viiskümmend-viiskümmend… Enne maailmatupikk 12 päeva moondus viimase neljatunnise vestluse käigus nii minimaalseks ajaks, et…
Ühesõnaga oli Show and Tell 18 ikka üsna lustakas. Lisaks prantsuse poisile, jukeboxile, müstilisel teel (pub networking) meieni jõudnud pabermehikestele ning suurimale seltskonnale jõudis lõpuks kohale ka Ryan, kes oma kella-viiest-alustatud-dringi tõttu “kerges švipsis” oli. Oi jummel – nagunii on ta üks armsamaid, siiramaid, humoorikamaid inimesi, aga see naljanurk jääb mulle küll eluks ajaks meelde. A in higher French indeed my dear
Homme tõesti tõesti kunstiringile!
Tahaks teada, kes saatis kellele meili minu blogiaadressiga Statistikud näitavad, et keegi gmailer on mu blogi juurde e-kirja kaudu jõudnud. Olen lihtsalt uudihimulik!
Samas olen täna olnud agar, orgunninud festivali, tegelenud koolipraktikatega, kuulanud vennatütre lalisemist, kirjutanud valmis rida asju, mis ma veel tegema pean, koristanud, süüa teinud, gaasiarveid jaganud, kohtumisi planeerinud ja nüüd ma olen väsinud, sest ikka veel sajab vihma.
12 päeva. Jummel küll!
